Monday, September 11, 2006

Teie elu vajab päästmist? HELISTAGE MULLE!!!

Ei teagi, mis jutt sellest siin nüüd välja tuleb, aga na lihtsalt PEAN selle kuidagi endast välja või lahti kirjutama, mis minuga eile juhtus...
Tavaliselt, kui keegi vähegi äratundva näoga otsa vaatab, ütlen n.ö. "igaks juhuks" "tere" ära. Aga sellega SEE asi veel ei lõppenud. Ja peale seda, kui ta oli küsinud: "Ega sa ei käinud...?" meenus mulle tõesti üks paari aasta tagune päev...
Talvine pühapäeva keskhommik Tallinnas Vabaduse väljakul. Olime peaaegu kõik vanalinna kõrtsid läbi istunud, ühtäkki olid kõik ülejäänud kadunud ja jäin ühe naisterahvaga kahekesi (ju ma ikka ta nime ka teadsin, aga praeguseks olen unustanud). Olime küll väsinud, aga täiesti adekvaatsed. Jaani kiriku uksed olid pärani ja inimesed jalutasid sealt sisse. Läksime meiegi. Istusime vaiksesse nurgaorva maha, silitasime ja kallistasime teineteist ja nutsime oma nutud ja kui jutlus vähe igavaks muutus, tukastasime. Peale teenistust läksime lahku ja ma olin täiesti kindel, et me enam ei kohtu... Aga eile näen ma teda Haljalas, ta ütleb, et on vahepeal mind otsida üritanud ja lõpuks veel:"Aitäh, sa päästsid mu elu tookord!!!" Mine tea nüüd, kui tõsiselt ta seda mõtles,aga tundus küll sedamoodi, et... Ise ma ei mängiks küll selliste sõnadega. Stseen seebiooperist, mõtlete? Poleks see mu endaga juhtunud, arvaksin ilmselt ise sedasama. See rabas mind nii jalust, et ma ei osanud midagi öelda ega teha. Ilmselt suutsin taaskord endast kohtlase või lihtsalt ebaviisaka mulje jätta. Mitte, et see mulle endale enam suurt korda läheks, aga TEMA pärast oleks ju võinud püüda natuke käituda ka...
Omateada ma elus väga palju halba teinud ei ole, küll aga väga palju head tegemata jätnud. Seega-kui ma ÜKS kord suutsin olla tõesti õigel ajal õiges kohas ja õige inimese kõrval ja hoida teda kätt enese külge panemast, siis... No ma ei tea... Võib-olla polegi veel kõik kadunud... Igatahes ei kirjutanud ma seda lugu siia kelkimise pärast...

1 Comments:

Blogger Inga said...

Kulla mees, sina oma süütuses (süüdimatuses) ei peagi mitte teadma et sina head oled teinud! Heategu ongi sihuke isetu asi, millest tavaliselt ei tea muffigi. Kui asi planeeritud, siis see pole mitte miski heategu, siis on see ettekavatsetud olevaste ja tulevaste pattude lunastus. Mõnikord läheb õnneks ja tuleb heategu ringiga tagasi ütlema, et näe, said hea asjaga hakkama. Tavaiselt aga nii need heateod karistamatult mööduvad. Ehk kunagi hilisemas elus.... tulevad tagasi...?

8:00 PM  

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home

Free Counter
Free Counter