Eelmise jutu jätkuks...

Eile öösel hakkasin siis vaatama, et mida VEEL meie ärasurematu šedöövri kohta kõike öeldud on. Ja kujutage ette- kõik kommenteerijad ja bloggerid on selle maani maha teinud... Seda ilmsemaks muutusid minu kahtlused seoses Andres Keili kinnimakstusega. Mina muidugi ei ole siinkohal ammugi kõige objektiivsem hindaja ja halba rääkida oleks minust lausa ebaeetiline. Nagu omaenese supikaussi sittumine.
Fakt on igaljuhul see, et peale "tuuri" jäin kõripõletikku (sellest, et just nüüd, kõige ilusamate ilmadega, on muidugi kahju). Samas on lõpuks ometi natukegi aega enda jaoks ja kuna ma rääkida ei tohi, valmistu suuremaks postitustelaviiniks, kallis päevik!!! See oli nüüd muidugi aroonia, sest mida sa siia ikka niiväga... , kui miskit öelda ei ole. Verbaalset (ja muidu kõikvõimalikku) müra on meie ümber niigi liiga palju...