Ussikesi otsimas

Nüüd on see aasta lühim öö siis jälle käes. Või mis öö ta nii väga enam on, suur valge juba väljas ja linnud röögivad nii kõvasti aknast sisse, et kas hoia kõrvad. Tänavu on meil siin selline huvitav lugu, et pääsukesed kipuvad vägisi tuppa tükkima. Eile mängu pealt tulles leidsin oma toast kah ühe. Pesale sätivad vist. Aga meie juures, nii lähedal pealegi ei ole neile kõige sobivam koht. Sõltumata sellest, kui väga ma/me neid ka ei armastaks. Rahvuslind ju ikkagi.
Paar suve tagasi Ameerikus nägin neid va tulikärbseid ohtralt ringi lendamas. Küll oleks jaaniussiküttidel säälkandis vast lõikust!!! Samas on vaestest jumalaloomadest ikke kahju ka. Katsu sa kogu aeg ringi tuuseldada, sõna otseses mõttes leek p...e all. See ajaks ju loomagi lolliks, inimlapsest juba rääkimatagi. Ja nagu me kõik koolis õppinud oleme, on sõnajalg eostaim, mis EI ÕITSE. NII ET MIS MEILE SIIS JÄÄB? Müüt, muinasjutt (pehme t-ga), linalakk neid ja kuldtärniga nooruke sõjamees. Muide, need tegelased kirjutas Debora Vaarandi ka otse elust maha ("Saaremaa valss" on ju tegelikult fragment poeemist "Talgud Lööne soos"). Aga jaaniusse (mis teinekord paistavad metsa alt nagu mahaunustatud pudelikorgid või vastupidi) ja sõnajalaõisi (mida botaanikute sõnutsi olemaski ei tohiks olla) peab ikka otsima. Imedesse peab uskuma, sest muidu viskab ümbritsev lihtsalt katuse pealt. Ma ise lähen ka otsinguretkele. Ausalt. Aga ilmselt homme. Siis kui ma nende usside ja õite (resp. õndsushetkede) märkamiseks pisut puhanum olen. Kaunist suvealgust ja tulekindlat tagumikku teile kõigile, kes te seda kirjutist lugema satute!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!