Jumalamehe lahkumine

Viimase aja suurim emotsioon, mis on kõik muu kuidagi enese alla matnud, on see, et meie endine "kurja" kuulsusega kirikuõpetaja Esko Süvari suri Soomes ootamatult. Juhan Smuuli poolt kuulsaks kirjutatud Vaasa vangimajas jutluse lõpetatuna. Ilus minek, pole midagi öelda. Sellist sooviks endalegi. Peale kontserti vaikselt vasakule ära kukkuda. Ilma mingi agooniata. Räägiti tast, mis tahes, aga teist oma kutsumusele niivõrd pühendunud inimest pole ma tänini näinud. Saagu arm aitama, et selliseid rohkem oleks!!! Pean teda oma vaimulikuks isaks ("siiski", nagu ütleks siinkohal president) ja kahju, et ta ära läks. Selliseid mehi enam ei tehta ja kahjuks kalmuaiast neid veel ainult leida võibki.
Kui lõpetuseks veel millestki positiivsemast rääkida, siis Võsu muusikapäevadel sai väike kontsert antud. "Kuutagaga" Käsmu kirikus (sic!). Aga kulges väga kenasti... 2004. aasta lõpust saadik, kui me Virumaa Poistekooriga jõulumuusikali tegime, polnudki sellist iseenda jaoks ja hingega asja saand teha. Kuigi meil olid toona väga toredad plaanid, aga no inimene mõtleb... Peale Esko matukseid kihutasin Meerile. Merytile ja Ronile külla. Esinesime säälsel külapäeval, millele järgnes siis saun ja bassein koos mõõduka koguse joovastavate jookidega. Laasimeride poolt Nõost kärmelt läbi, päevakene veel Tartus ja siis Võrumaale. Sugulastele külla, mis peale kõiki eelnevaid seinast-seina-elamusi väga kosutav oli...