Saabusin parasjagu haiglast... Te pole vist haiglas käinud...
Tjahh, uskuge või ärge, aga terviseprobleemid... 12. skp. ärkasin Tartus ILGE peavaluga ja verevalumiga parema kulmu all. Kusjuures ei tea, kust sain, sest kakelnud ega palju joonud ma ei olnud ju. Kannatasin terve päeva ja kui õhtul koju jõudsin, oli palavik ka platsis. 38 kraadi Celsiuse järgi. Järgmisel päeval algas siis diagnooside jada, mille kohta võiks vabalt öelda "hirmuäratav". Kui pooledki neist vett peaks, vaevalt ma seda lugu siis kirjutaksin praegu. Neurokirurg oli, vastupidi, imestunud minu üliadekvaatse käitumise üle. Aga see nüüd selleks... 15. hommikul viis õde mind poolvägisi Mustamäele, kompuutertomograafi alla. Ja sealt mind 16 päevaks enam koju ei lastud. Otsmikusagar olevat verevalumeid nii kuivalt täis, et noaga ei juletud ligigi minna. Nii mind seal siis "jälgiti", mis andis ainest ainult pettumuseks terves Eesti meditsiinis. Üks, mis kindel- SINNA haiglasse küll enam tagasi ei taha!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii palju oli asjas head, et avastasin, kui palju sõpru mul on. Tõeliselt liigutav- Märt, Bonzo, Heili, Küllike, Piret, Fille, Erni, Taavo, Lambi Tarmo, Lunge Tom, Ülle, Erki, Andra, Siq, Raidi, noh, oma ema ka muidugi- kui mainida ainult neid sõpru ja sugulunne, kes võtsid vaevaks läbi astuda (mitmed neist korduvalt kusjuures): Seega- kunagi pole asi nii hull, et ENAM hullemaks minna ei saa. Mõistus on peas, hetkel ei valuta ka eriti kuskilt, nii et nagu ütles Colas Breugnon:"Elame veel!!!"
posted by ahti at
7:22 AM
5 Comments:
Aga MIS siis ikkagi juhtus?
Alandliselt,
Kapral
Vat kui isegi teaks, oleks elu ikke poole lihtsam. Kusjuures perearst rõõmustas mind eile sõnumiga, et komplikatsioonid võivad kesta veel kuni kolm kuud. Nii et- elame- näeme, nagu ütles pime mees kui kaevu kukkus...
Ohh, mis kole lugu. See haigla oli mu teine kodu selle aasta alguses kui ma seal kuu aega ning kaks korda päevas jõlkusin oma lapse pärast. Eesti meditsiin on muutunud loteriiks. Sa võid abi saada, aga kui ei vea, siis ei saa. Selles haiglas on see eriti teravalt tunda. Ma loodan siiski, et nüüd on sul asi ikka kontrolli all ja kompuutrisse minek oli ikka hea mõte.
Just juhtusime rääkima sinust laupäeva õhtul peale hingedepäeva kontserti Jaani kirikus, võtsin Palu endale öömajja ja sauna, siis kuulsingi temalt su haiglasolekust, ega väga ei rõõmusta selle teema üle kui keegi haiget saab. Paranemist soovides , gabi.
Oleks ju isegi haiglast läbi astunud, aga ei teadnud esialgu asjast midagi. Ja kui teada sain ja - nagu kokku lepitud sai - Sulle sinna kidrajuppe tahtsin tuua ja muusikapoest asja osas üle helistasin, ei võtnud Sa paraku toru :) Ei võtnud õhtuni toru. Päris mures olin ma küll, aga tempo pressis peale ja nii ma sinna Mustakale ei jõudnudki...
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home