Aeg on hingata sisse...

Mäletate veel seda vendade Johansonide lugu? See on jälle üks sedasorti asi, mis sind lahti ei taha lasta, kui korra kuulnud oled. HaleBopp Singersi Käsmu laagris tuletati mulle seda teost jälle (ja pehmelt öeldes kummalises arranžeeringus) meelde. Kuigi praegu tuksub arvutajas hoopiski Michael Jacksoni "She's Out Of My Life". Jaaksonist võib ju arvata mis tahes, aga see on tõepoolest kaunis ballaad. Üldse on see muusika kohati tunduvalt jazzilikum, kui mulle seni on tundunud. Kuulan paraegu täiesti teadlikult seda "Essential"-kogumikku läbi ja avastan üha uut ja huvitavat. Enda jaoks. Nii et ei ole diskoperseks hakanud, ei ole. Pealegi- sellal, kui nihukest muusikat veel diskoks nimetati, olin ma liiga õrnas eas, et selle saatel kusagil puusi hööritamas käia. Liiga noor, ilus ja süütu olin siis. Nüüd olen ainult süütu... (räme naer parteris).

Tjah... Aeg on hingata sisse, aeg on hingata välja... Puhkan, lõpuks ometi. Mis siis, et suvi läbi. Vihmapühadest on isegi eriti hää meel, sest see vabastab mind isegi majapidamistöödest ja saab rahus omi mõtteid mõelda, lugeda, filme vaadata või lihtsalt mittemidagit teha (milleks tavaliselt ju aega ei ole). Rabelda on saanud justkui kõvasti, aga hunnikut ei paista paraku kuskilt. See on see meie elukutse eripära, nii öelda. Samas olen üsna veendunud, et kõik hää ja ilus, mis kunagi tehtud, jääb kusagile alles. Noh näiteks publiku südametesse või nii (jõle pateetiliselt kõlas nüüd küll). Mis parata, see künism ei tule mul alati päris hästi välja. Ehk jääb siis minukesestki midagi hääd ja ilusat siia kuhugi järele, kui näiteks enam mõneks järgmiseks väljahingamiseks enam aega ei peaks antama... Seniks aga ikka sisse... jaa-a välja, sisse ja välja...