Eestimaa, mu arm...

Samanimeline film lõppes just riigitelevisioonipurgis. Ja ei kirjuta ma seda juttu siin mitte sellepärast, et mul au oli seal paarist kaadrist läbi vilksatada ja natuke kitarri mängida. Hoopis muud asjad tulivad meelde...
Olin seda linateost peale Käsmu esilinastust ainult ühe korra vaadanud. Kuigi ma seda Klaus Tiedemanni teps mitte ei tundnud, sai ta selle filmi kaudu (nii kahju kui see ka ei ole- oma küsitava põhjusega surma läbi) mulle kuidagi omaseks. Õigemini juba sellel mälestusõhtul, mistõttu ma sinna filmi üldse sattusin (pmst töö nagu töö ikka- isegi raha maksti). Seetõttu usun, et Sibylle on väga hea dokumentalist- ka juhul, kui ta ei tee parasjagu nii isiklikku elu puudutavat "tööd". Ja sellest õhtust on palju ilusat, mida oma peas kaasa võtta, kui endal ükskord minek tuleb.
Kallis kooliõde Irja Hanschmidt püstitas sääl kinupildis ühe väga ilusa "teooria"- et inimene on siin maa peal nagu röövik (eriti nõus- sööme ja hävitame pea kõike enda ümber, ökoloogilised jalajäljed muudkui suurenevad, tarbimiskultus muutub üha enam elu lahutamatuks osaks), surres ta n.ö."nukkub", et loodetavasti ühel ilusal päeval liblikana lendu tõusta. Kaunis, mis?
Kummalisel kombel me ise pahatihti ei märka seda ilusat ja head, mis meie ümber olemas on, vaid otsime ja rähkleme teab mille järele. Aga näe, üks sakslane märkas seda siin, käis, elas (kõige õigem oleks vist öelda lihtsalt "oli"), vaatas ringi, nautis elu, kui aeg täis sai, läks ära (surma õige põhjusegi võttis "sulatusahju" kaasa). 7 aastat hiljem tuli tema õde ja tegi sellest kõigest filmi. Lihtne! Armus temagi meie looduse hunnitusse ilusse, kinnisevõitu, kuid külalislahketesse inimestesse. Eestimaa on ju tegelikult ka minu arm, nagu seda filmi vaadates taas selgus. Sellegipoolest tahaksin Sibyllet tihemini näha, et ta mulle seda aeg-ajalt meelde tuletaks...