Mina, mees

Näh, tuli meelde, et oma viimasest teatritööst ma pole mitte rääkindki veel. Kati Murutari "Mina, Naine", lavastab Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik, koreograaf Kristin Pukka ja muusikaline kujundaja on siis keegi Bachblum, vastavalt (öhö!). Esikas on 27. aprillil Rakvere teatri väikeses saalis. Ahjaa, monoetendus on, Ülle Lichtfeldt mängib. Täitsa põnev. Hakkasin siin eile mõtlema, et nii tõsise materjaliga polegi varem sõnalavastusteatris töötanud.... Suuman on seda teksti muidugi üksjagu ümber teinud, nii et- pole välistatud, et Kati meid pärast esikat tillipidi üles poob. Ikka VÄGA feministlik tekst olla see alguses olnud. Nojah...
Eile oli esimene lavaproov, kus ma natukene ringi vaatasin (ütleme siis nii) ja enne lõppu koju jalutasin. Oi, mulle meeldib nihuke töö!!!
Lauba sai siin jälle Narva-Jõesuus käidud. Kuni esimese vaatuse lõpuni oli ikka täielik rutiinitunne, aga siis viskas õnneks (kummaline on nii öeldagi tegelikult!!!) kotermann sisse ja elevus (vähemalt) meie endi seas oli garanteeritud. Seekord oli muide enemus publikust eesti rahvusest ja... Selle kava puhul on meie jaoks kõige tähtsam publiku heameel ja tänu (nii võltspateetiliselt kui see ka kõlada ei pruugi)...
Vat selline mees olen siis täna. Mina...