Dajan Ahmet in memoriam (22.I 1962-4.XI 2006)

Oh, Dajan, Dajan... Silmad jooksevad haiguse tõttu niikuinii pidevalt vett, mõtlesin, et kui pisar valatud, on tiba lihtsam kirjutada, aga noh, kussa... Kuigi me nüüd teabmis sõbrad ei olnud, aga väga kahju on ikkagi,,,
Täiesti tüüpiline küsimus, mis ka nooremas keskeas (ja eriti sellisel moel) ärakutsutute kohta kipub tekkima, on: "Aga miks nii vara"? Ja nõnda siingi. Palju vajalikku ja head jäi kindlasti tegemata. Samas- eks palju saanud ka ära tehtud...
Kohtusin esimest korda ja tutvusin temaga 2002. aasta suvel "Arabella" tegemise ajal Rakvere teatris. Minu esimene repetiitoritöö kutselises teatris koos auga olla Riina Roose assistent. Ja kohe tuli ilmsiks esimene paradoks. Olin teda televisioonipurgist üksjagu laulmas kuulnud ("Oklahoma" 13. lennu esituses on läbi aegade olnud üks mu lemmiklavastusi ja siis veel see Salong-teatri saade sarjast "Teater laulab", onju). Ja siis, näost näkku nähes, selgus, et ta ei pea eriti viisigi (sic!). No- ega kerge ei olnud, aga hakkama saime. Ta pidi lihtsalt kõik oma viisijupikesed tuimalt pähe taguma, mis suures laastus õnnestus, sest peale esikat enam "kalasid" ei esinenud. Sel taustal tundus pisut kummaline seegi, et ta pani oma tütre Muusikakeskkooli, klaverit õppima, lihtsalt sellepärast, et see kool oli kodule kõige lähemal. Ja veel- ta TEADIS muusikast hämmastavalt palju. Kui me hakkasime siin paari näitlejaga neid va vene romansse teha pusima, siis tekkis meil Toomas Suumaniga idee teha üks kava Bulat Okudžava lugudest. Ja ühel hetkel selgus, et tõeline ekspert on hoopis Dajan. Ta oli suuteline sest (ütleme siis slaavi ja mustlasmuusikast üldisemaltki) nii põhjalikult ja huvitavalt rääkima, et me ülejäänud, kah omateada targad inimesed, olime ikka sügaval põrmus. Nüüd jääb seekava meil KOOS Dajaniga tegemata, aga kui ma Suumanit järgmine kord trehvan, võtan kindlasti teema jälle üles. Ühte laulu oleme kasutnud ka juba. Etenduses "Kaduviku riik". See on see "Lauluke Moskva sipelgast". Toomas tegi suurepärase eestikeelse tõlke ja...
Ahjah, Dajanist veel. KINDLASTI oli ta eesti näitlejatest kõige parem ratsutaja (suuresti rahvuse tõttu ka ilmselt). Aga üht eestlast hindas ta ise endaga võrdseks ja see oli Matu. Marko Matvere...
Mida Dajanile ütleks, kui näeks? Olgu Allah armuline ja muld kerge!!! Tore, et tohtisin tunda ja koos pisut töödki teha. Loodetavasti saab Sul seal hea olema, kuhu Sa lähed...