Kõigil meist on keskit vaja...

Mängisin pühapäeval, Mustamäe raviarsti keelust hoolimata, Tartus etendust. "Bluusivendi" nimelt. Kuigi puudus vähe, et asi oleks ära jäänud või mine tea. Küll mitte OTSESELT minu pärast, aga kaude siiski...
Nimelt olla Volk hakanud laupäeva õhtul, etenduse ärajäämisest nörritatuna (väga huvitav sõna mu meelest) ja Dajani mälestuseks napsi võtma. Sibula Villem Jaaniga koos vist, nagu ma Märdi jutust aru sain. Ja rääkima umbes et:"Jätame homse etenduse ka ära, sest TEIST LAIPA MEILE JU KÜLL VAJA EI OLE!!!". Pidades sellega mõistagi mind silmas. Sibulje seepeale et:"Äran'd muretse, kõik on kokku lepitud, transa orgunnitud, MEES ISE TAHAB VÄGA TULLA (mis oli ka tõesti tõsi) jne." Seepeale oli Volk nutma puhkenud ja ma ei tea mida... Täpselt kaks pudelit konjakit olla ära kulunud, et teda maha rahustada... Õnneks olid mõlemad pühapäeval kenasti vormis. Hannes Villemson teretas puha kättpidi ja väitis, et rõõm olevat mind elusa ja tervena näha. Kui ma ütlesin oma tavapärase "umbrohi ei hävine", vastas tema: "Juhtub". Muidugi, jälle Dajan. Muide, tänases "Virumaa Teatajas" on väga kaunid järelehüüded. Kes tahab, otsib online'ist ise...
Etendus läks neljakuist sissejäänud pausi arvesse võttes täitsa kenasti. Ja peale seda juhtus jälle üks enneolematu asi- Kütsari Riks TÄNAS mind kättpidi etenduse eest (teadmiseks- me tunneme- teame teineteist aastast 1988, kui Haljalas korraldati esimest korda hea tuju päevi ja me mõlemad seal näitlejatena üles astusime ja koos läksima "Vanemuisesse" tööle kah, nii et see tükk pole meil teps mitte esimene koos teha). Seega- nii kummaline, kui ka ei ole seda öelda, aga praegune kogemus näitab, et siuke vähe raskemat sorti haigus tuleb enesehinnangule kasuks...
Nüüd siis selle "igipõlise" küsimuse juurde- et miks ma sellele postitusele niisuguse pealiskirja panin? See on ühe "Bluusivendade" numbri algus (originaalis "Everybody Needs Somebody To Love"). Nüüd kui ma siin hiljaaegu ristseliti voodis maas olin ja pinevusega ootasin, kas ja kunas mu pea plahvatab, pöörles see laul ikka minu sees ringi. Jutt iseenesest jumala õige ju:"Kõigil meist on keskit vaja,
keskit keda armastada,
kallistada,
musutada,
igatseda, etc. etc...."
Võib-olla on elu mind nii palju saapaga näkku pelsnud, et 24/7 sellest kõigest võib-olla otseselt puudust ei tunnegi. Aga päris ilma ka ei saa, see on fakt...
P.S: Tänan siiralt kõiki, kes siin küberruumis mulle hääd paranemist on soovinud ja koos minuga edusammude üle rõõmustanud. Sõpradest on alati ja ainult hääd meelt!!!