Türkmenbaši koolen'd on, fa-la-la-laa-la-lala-lal-laa...

Selline kena jõululaul kargas asja eest, teist taga pähe. Kui maailmamuna peal on kasvõi üks koht ("Maailma kerade peal on üks naljakas mees"), mis saab nüüd varsti hakkama ilma sellise isikukultuseta, mille kõrval isegi kadund Joss hauas ümber enda mitu ringi teeks, siis on see ilmanurk palju võitnud... Ja kena jõulukingi saanud... Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida... Tahaksin olla- mite isegi öö kellegi akna taga, kuigi sedagi võiks- see, kes ma olen. Lihtsalt...
Üleeile käisin oma vanaonu matusel. Oi kuidas ei tahaks morbiidsena mõjuda selles päevikus, aga arvestades oma vahepealset paaripäevast surnudolekut on see ehk mõistetav... Lihtsalt üks minekuvariantidest.
Teades, et sul on umbkaudu veel aastake siinilmas tukselda jäänud (põrkasin kesksuvel taadiga keset Tartut kokku, küsisin, kuhu lähed, ta vastas:"Ostan ehituspoest tapeeti, korter vaja ära remontida". Mõtlesin:"Ise teab ju, et tal jne.jne.). See on jälle sort mehi, kellesarnaseid enam ei tehta. Nii on ja nii jääb.
Tekkis endalgi küsimine, et miksjaoks ma seda kõike seda siin siis kirjutan. Ja ons seda kellelegi tarvis. Jõulud on mind alati masendanud (nii kummaline kui see ka, arvestades minu religioossust ei tundu). Just täna oli au vestelda ühe, noh, ütleme otse välja lapsega, kes ütles, et:"Jõulude ajal peaks ju kõik inimesed rõõmsad olema": Ja ma ei osanudki talle midagi mõistlikku selle peale lausuda, nii tark kui ma ka muidu endale ei tunduks. Sedasorti aksiomaatilised väited kipuvad ikka jalust rabama. Ohned jõulud, ahned jõulud...
Enne, kui uus aasta tuleb, tahaks vabandust paluda kõigilt, kellele ma olen (tahtmata, rõhutan!) kitse pannud ja soovida kõike hääd neile, kellest ma lugu pean!!! Nii on ja NII JÄÄB!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!