Häid jõule

oleks igati paslik soovida õigeusklikele ja neile, kes Julianuse kalendaariumist lugu pidada mõistavad (või tahavad). Küll olen mina mõelnud, et kas... ja miks... ja kuidas... pole ma tahtnud või saanud olla see, kes ma võiks... Parem olla annab ju alati, aga halvem... vaevalt...
Lauba mängisime Võsu Rannaklubis. Aga juba enne seda tervitas üks jalustrabavalt kaunis naine mind nimepidi, viskas viis pihku, soovis head uut aastat. Ja võttis minus maad hipodroomihobuse (kui tuled aüttivad, pead jooksma, ükskõik, kuidas) sündroomi kõrval maad ka Elton Johni sündroom (kõik inimesed teavad mind, aga mina ei tea mitte kedagi). Korraks. See, et mu mõne aasta tagune tuttav naisterahvas puhtalt tänu sellele, et ta hiukseid värvinud oli, niiet ma teda tegelikult ärhki ei tundnud... Tsimarukese on piindlik, aga teisalt on tore ka...
Ma ei jaksa ega taha rohkem kõnelda.. Aukalt... Kõnõlami sis ku parõmb aig tulõ