La Bibbia dei villani/Storia della tigre

Neljapäeval, oodates, kunas teatri foonika vabaneb, et järjekordset stuudiosessiooni alustada, vaatasin aja parajustamiseks ära etenduse, mis originaalkeeles just sellist pealkirja kannab. Ehk siis Dario Fo "Talupoja Piibel". Ja ega pettuma ei pidanud. Sõber Kübar, kes minu kõrval istus, kargas koguni lõpus püsti-ei teagi, kas tahtis minema kiirustada või talle lihtsalt nii väga meeldis... Aga egas mulgi kõlvanud kõrvale unelema jääda ja nii tõusis koos meiega terve saal... Selline lugu
Kogu lugu, vaatamata kohati isegi mitte lihtsalt "ümber-augu"- stiilile, vaid lausa... , khm, nojah... rääkis TEGELIKULT armastusest. Mu meelest. Seda küll läbi commedia dell'arte (improvisatsiooni mõttes), stand-up comedy, Piibli, antiikmütoloogia ja n.ö. "uusviini" psühhiaatriakoolkonna (Freud ja Janov ja kes nad seal kõik olid) prisma, nii et isegi perverssused (või need asjad või nähtused, mida me perversseteks peame? Zoofiilia näiteks) vahetult peale etenduse äravaatamist enam nii väga sellistena ei tundunudki... No nüüd sai küll pikk lause. Nigu Tammsaarel...
Mis muidugi ei tähenda, et ma kohe palehigis neid- no ütleme siis "kõrvalekaldeid"- praktiseerima oleksin tormanud. Aga loodetavasti aitab see näitemäng tolerantsuse kasvule kaudselt kuidagi kaasa. Omal räme- või jämekoomilisel moel. Sealjuures ebaeestlaslikul, kui temperamenti silmas pidada. Küll tundus mulle, et Salmistu Etsil tuli see kuidagi paremini välja- suuresti ilmselt välimuse tõttu ka muidugi. Mis ei tähenda teps mitte, et kaasmängijad (Tarvo Sõmer ja Velvo Väli) kuidagi halvemad olnud... Ei kahetse sugugi, et selle aja võtsin!!!