Sugulaisi kaeman

Sai õks kaüdüss jah, nigu kõnõli, Võromaal... Vanavanatäditütar sai 85. Taaskord nägin, KUI kaunis võib olla üks vana inimene (muidugi mitte selles mõttes, nagu seda tänapäeval pahatihti kiputakse mõistma- egas ma ole mingi gerontofiil). Elutargad, säravad silmad jne. jne. Tänutäheks pillimängu eest kingiti mulle siis omatehtud vaip...
Üleüldse- ma olen ses mõttes üks väga õnnelik inimene, et mu emapoolne suguvõsa väga tihedalt ühte hoiab. See muutub tänapäeva Eestimaal üha haruldasemaks. See ühtehoidmine, noh. Niiet niiet... Ei jõua järgmint kohtumist varsti enam ära oodata...