Näh

pole siia ammu midagi kirjutanud. Et mitte kirjutada jälle midagi morbiidset või armastusest (seoses Hendrik Toompere, Dagmar Normeti, Urmas Oti, Kustas Kikerpuu ja-last but not least-sõber Kristjani siirdumisega teise ilma. Või siis ühest teatud kaunist "tundmatust", keda oma viimasel Tartu-visitatsioonil taas kohtasin) räägin Sulle, armas lugeja ühest oma hiljutisest unenäost.
Nimelt kutsus minu "alma mater'i" elik siis Instituudi kõrgestiaustatud rektor mind vaibale ja küsis, miks mul tuba koristamata on (???). Need vähesed sõbrad, kes mind külastanud, teavad, et teatav boheemlaslik segadus valitseb mu mungakambris, ateljees (või kuidas iganes seda kutsuda) alati. Riputin siis hoolega endale tuhka pähe ja lubasin mitte kunagi enam nii teha. Aga siis kerkis mu meelde küsimus (mille ma ka koheselt isand rektorile esitasin):"Kuidas TEIE seda teate, kui te mul kordagi külas pole käinud?" Kuulsin vastuseks, et JUHAN VIIDING olla minu peale kaevanud...
Ilmselt oli mu nägu ärkamise hetkel vaatamist väärt... Aga-btw-ma ikka koristasin oma toa ära ka. Või vähemasti püüdsin seda teha. Omal vildakal moel. Nagu oma mõtteidki. Aeg-ajalt...