Tule taevas appi!!!

Nõnda lausuks ilmselt ka üle-eelmine hr.President selle "viinareklaamiskandaali" peale. Kodus olles ma peale "Virumaa Teataja" eriti päevalehti ei loe ja televisioonipurgist reklaame ei vaata, sestap tuginen oma arvamustes suuresti hommikutelevisiooni ajalehetutvustele. Aga "Ärapanijas" ma siis nüüd esimest korda kuulsin... "uut lugu". Keel ja elektronsulg isegi ei paindu seda võõrsõnaga "plagiaadiks" nimetamast. See on lihtlabane vargus ja armsale Anne Maasikule näkku sülitamine, kui reklaamifirma töötaja (või suisa juht, vat nüüd ei mäletagi täpselt), kes, tundub, muusikast ikka midagi ei tea, hakkab rääkima taktidest ja millest kõigest, mis muudetud on. Üllamatel eesmärkidel tarvitatuna oleks selline arrogants isegi teatud määral veetlev. Mind aga on kasvatatud niiviisi, et teemal, millest sa ikka MITTE MIDAGI ei tea, ei ole mõtet sõna võtta. Pealegi- Ernst Enno kui klassiku vastu võiks ka niipalju austust olla, et teda ei tsiteeritaks alkoholireklaamis (ega intelligendid sellepärast rohkem jooma ei hakka). Kui isegi Eesti Autorite Ühingus, kus on suuremalt jaolt vist juristid ja raamatupidajad koos (niipalju, kui mina aru olen saanud-kindel ei julge jällegi olla), aru saadakse, et nüüd on küll muusikalis-intellektuaalse omandi vastu ränk eksimus toime pandud, siis- MILLEST ME ENAM RÄÄGIME, HÄRRASED?
Jääb üle loota, et see ühiskonna lastehaigus tõesti ka ükskord üle läheb ja sedasorti kaasusi rohkem ei juhtu...

Kõigil meist on keskit vaja...

Mängisin pühapäeval, Mustamäe raviarsti keelust hoolimata, Tartus etendust. "Bluusivendi" nimelt. Kuigi puudus vähe, et asi oleks ära jäänud või mine tea. Küll mitte OTSESELT minu pärast, aga kaude siiski...
Nimelt olla Volk hakanud laupäeva õhtul, etenduse ärajäämisest nörritatuna (väga huvitav sõna mu meelest) ja Dajani mälestuseks napsi võtma. Sibula Villem Jaaniga koos vist, nagu ma Märdi jutust aru sain. Ja rääkima umbes et:"Jätame homse etenduse ka ära, sest TEIST LAIPA MEILE JU KÜLL VAJA EI OLE!!!". Pidades sellega mõistagi mind silmas. Sibulje seepeale et:"Äran'd muretse, kõik on kokku lepitud, transa orgunnitud, MEES ISE TAHAB VÄGA TULLA (mis oli ka tõesti tõsi) jne." Seepeale oli Volk nutma puhkenud ja ma ei tea mida... Täpselt kaks pudelit konjakit olla ära kulunud, et teda maha rahustada... Õnneks olid mõlemad pühapäeval kenasti vormis. Hannes Villemson teretas puha kättpidi ja väitis, et rõõm olevat mind elusa ja tervena näha. Kui ma ütlesin oma tavapärase "umbrohi ei hävine", vastas tema: "Juhtub". Muidugi, jälle Dajan. Muide, tänases "Virumaa Teatajas" on väga kaunid järelehüüded. Kes tahab, otsib online'ist ise...
Etendus läks neljakuist sissejäänud pausi arvesse võttes täitsa kenasti. Ja peale seda juhtus jälle üks enneolematu asi- Kütsari Riks TÄNAS mind kättpidi etenduse eest (teadmiseks- me tunneme- teame teineteist aastast 1988, kui Haljalas korraldati esimest korda hea tuju päevi ja me mõlemad seal näitlejatena üles astusime ja koos läksima "Vanemuisesse" tööle kah, nii et see tükk pole meil teps mitte esimene koos teha). Seega- nii kummaline, kui ka ei ole seda öelda, aga praegune kogemus näitab, et siuke vähe raskemat sorti haigus tuleb enesehinnangule kasuks...
Nüüd siis selle "igipõlise" küsimuse juurde- et miks ma sellele postitusele niisuguse pealiskirja panin? See on ühe "Bluusivendade" numbri algus (originaalis "Everybody Needs Somebody To Love"). Nüüd kui ma siin hiljaaegu ristseliti voodis maas olin ja pinevusega ootasin, kas ja kunas mu pea plahvatab, pöörles see laul ikka minu sees ringi. Jutt iseenesest jumala õige ju:"Kõigil meist on keskit vaja,
keskit keda armastada,
kallistada,
musutada,
igatseda, etc. etc...."
Võib-olla on elu mind nii palju saapaga näkku pelsnud, et 24/7 sellest kõigest võib-olla otseselt puudust ei tunnegi. Aga päris ilma ka ei saa, see on fakt...
P.S: Tänan siiralt kõiki, kes siin küberruumis mulle hääd paranemist on soovinud ja koos minuga edusammude üle rõõmustanud. Sõpradest on alati ja ainult hääd meelt!!!

Dajan Ahmet in memoriam (22.I 1962-4.XI 2006)

Oh, Dajan, Dajan... Silmad jooksevad haiguse tõttu niikuinii pidevalt vett, mõtlesin, et kui pisar valatud, on tiba lihtsam kirjutada, aga noh, kussa... Kuigi me nüüd teabmis sõbrad ei olnud, aga väga kahju on ikkagi,,,
Täiesti tüüpiline küsimus, mis ka nooremas keskeas (ja eriti sellisel moel) ärakutsutute kohta kipub tekkima, on: "Aga miks nii vara"? Ja nõnda siingi. Palju vajalikku ja head jäi kindlasti tegemata. Samas- eks palju saanud ka ära tehtud...
Kohtusin esimest korda ja tutvusin temaga 2002. aasta suvel "Arabella" tegemise ajal Rakvere teatris. Minu esimene repetiitoritöö kutselises teatris koos auga olla Riina Roose assistent. Ja kohe tuli ilmsiks esimene paradoks. Olin teda televisioonipurgist üksjagu laulmas kuulnud ("Oklahoma" 13. lennu esituses on läbi aegade olnud üks mu lemmiklavastusi ja siis veel see Salong-teatri saade sarjast "Teater laulab", onju). Ja siis, näost näkku nähes, selgus, et ta ei pea eriti viisigi (sic!). No- ega kerge ei olnud, aga hakkama saime. Ta pidi lihtsalt kõik oma viisijupikesed tuimalt pähe taguma, mis suures laastus õnnestus, sest peale esikat enam "kalasid" ei esinenud. Sel taustal tundus pisut kummaline seegi, et ta pani oma tütre Muusikakeskkooli, klaverit õppima, lihtsalt sellepärast, et see kool oli kodule kõige lähemal. Ja veel- ta TEADIS muusikast hämmastavalt palju. Kui me hakkasime siin paari näitlejaga neid va vene romansse teha pusima, siis tekkis meil Toomas Suumaniga idee teha üks kava Bulat Okudžava lugudest. Ja ühel hetkel selgus, et tõeline ekspert on hoopis Dajan. Ta oli suuteline sest (ütleme siis slaavi ja mustlasmuusikast üldisemaltki) nii põhjalikult ja huvitavalt rääkima, et me ülejäänud, kah omateada targad inimesed, olime ikka sügaval põrmus. Nüüd jääb seekava meil KOOS Dajaniga tegemata, aga kui ma Suumanit järgmine kord trehvan, võtan kindlasti teema jälle üles. Ühte laulu oleme kasutnud ka juba. Etenduses "Kaduviku riik". See on see "Lauluke Moskva sipelgast". Toomas tegi suurepärase eestikeelse tõlke ja...
Ahjah, Dajanist veel. KINDLASTI oli ta eesti näitlejatest kõige parem ratsutaja (suuresti rahvuse tõttu ka ilmselt). Aga üht eestlast hindas ta ise endaga võrdseks ja see oli Matu. Marko Matvere...
Mida Dajanile ütleks, kui näeks? Olgu Allah armuline ja muld kerge!!! Tore, et tohtisin tunda ja koos pisut töödki teha. Loodetavasti saab Sul seal hea olema, kuhu Sa lähed...

Saabusin parasjagu haiglast... Te pole vist haiglas käinud...

Tjahh, uskuge või ärge, aga terviseprobleemid... 12. skp. ärkasin Tartus ILGE peavaluga ja verevalumiga parema kulmu all. Kusjuures ei tea, kust sain, sest kakelnud ega palju joonud ma ei olnud ju. Kannatasin terve päeva ja kui õhtul koju jõudsin, oli palavik ka platsis. 38 kraadi Celsiuse järgi. Järgmisel päeval algas siis diagnooside jada, mille kohta võiks vabalt öelda "hirmuäratav". Kui pooledki neist vett peaks, vaevalt ma seda lugu siis kirjutaksin praegu. Neurokirurg oli, vastupidi, imestunud minu üliadekvaatse käitumise üle. Aga see nüüd selleks... 15. hommikul viis õde mind poolvägisi Mustamäele, kompuutertomograafi alla. Ja sealt mind 16 päevaks enam koju ei lastud. Otsmikusagar olevat verevalumeid nii kuivalt täis, et noaga ei juletud ligigi minna. Nii mind seal siis "jälgiti", mis andis ainest ainult pettumuseks terves Eesti meditsiinis. Üks, mis kindel- SINNA haiglasse küll enam tagasi ei taha!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii palju oli asjas head, et avastasin, kui palju sõpru mul on. Tõeliselt liigutav- Märt, Bonzo, Heili, Küllike, Piret, Fille, Erni, Taavo, Lambi Tarmo, Lunge Tom, Ülle, Erki, Andra, Siq, Raidi, noh, oma ema ka muidugi- kui mainida ainult neid sõpru ja sugulunne, kes võtsid vaevaks läbi astuda (mitmed neist korduvalt kusjuures): Seega- kunagi pole asi nii hull, et ENAM hullemaks minna ei saa. Mõistus on peas, hetkel ei valuta ka eriti kuskilt, nii et nagu ütles Colas Breugnon:"Elame veel!!!"