Friday, June 30, 2006

Leidsin!!!

Koduaiast esimesed maasikad. Nüüd võib siis suve alanuks lugeda...

Thursday, June 29, 2006

Täna nägin ma Eestimaad...

Hoolimata sellest, et arvutis seisavad mõned pooleliolevad loometööd, sai tänaseks aeg maha võetud ja mööda põhjarannikut ringi sõidetud. Pean ennast üldiselt üsna heaks "kodumaatundjaks", aga näituseks Juminda poolsaarele ei olnud ma teps mitte varem sattunud. Hunnitut looduseilu hakkas mujalgi silma. Sõitsime marsruudil Sagadi-Ojaveski-Nõmmeveski-Kolga-Kolga-Aabla-Loksa-Viitna-kodu, nii et vaatamist oli küllalt ja 8 tundi möödusivad kui linnutiivul. Ei ole ju tegelikult mõtetki kuskile välismaale puhkama trügida, kui väga palju hingematvat kaunidust ja rahu on siinsamas, õkvalt käe-jala juures...
Eile oli "Pluusevendade" lisaetendus Tallinnas (järgmised etendused toimuvad planeeritavalt 22.,23.,30. ja 31. oktoobril, kohad täpsustamisel). Kuna esines "ansambel "Keha"" (Karl Vakker, Kait Tiitso ja Eno Kollom ei olnud seda teost kunagi mänginud), olin üksjagu närvis, kuigi poleks olnud erilist põhjust. Tegu ju kõrgprofessionaalidega. Iluvigu muidugi oli+mõningased tempoerinevused, aga etendus läks üle ootuste ja tantsijad rabelesid ka kuidagi oma joonised maha (eks neil kohati raske võis olla)... Olekski vist praegu kõik, kallis päevik. Jään siis nüüd "rahalaeva" ootama...

Friday, June 23, 2006

Ussikesi otsimas

Nüüd on see aasta lühim öö siis jälle käes. Või mis öö ta nii väga enam on, suur valge juba väljas ja linnud röögivad nii kõvasti aknast sisse, et kas hoia kõrvad. Tänavu on meil siin selline huvitav lugu, et pääsukesed kipuvad vägisi tuppa tükkima. Eile mängu pealt tulles leidsin oma toast kah ühe. Pesale sätivad vist. Aga meie juures, nii lähedal pealegi ei ole neile kõige sobivam koht. Sõltumata sellest, kui väga ma/me neid ka ei armastaks. Rahvuslind ju ikkagi.
Paar suve tagasi Ameerikus nägin neid va tulikärbseid ohtralt ringi lendamas. Küll oleks jaaniussiküttidel säälkandis vast lõikust!!! Samas on vaestest jumalaloomadest ikke kahju ka. Katsu sa kogu aeg ringi tuuseldada, sõna otseses mõttes leek p...e all. See ajaks ju loomagi lolliks, inimlapsest juba rääkimatagi. Ja nagu me kõik koolis õppinud oleme, on sõnajalg eostaim, mis EI ÕITSE. NII ET MIS MEILE SIIS JÄÄB? Müüt, muinasjutt (pehme t-ga), linalakk neid ja kuldtärniga nooruke sõjamees. Muide, need tegelased kirjutas Debora Vaarandi ka otse elust maha ("Saaremaa valss" on ju tegelikult fragment poeemist "Talgud Lööne soos"). Aga jaaniusse (mis teinekord paistavad metsa alt nagu mahaunustatud pudelikorgid või vastupidi) ja sõnajalaõisi (mida botaanikute sõnutsi olemaski ei tohiks olla) peab ikka otsima. Imedesse peab uskuma, sest muidu viskab ümbritsev lihtsalt katuse pealt. Ma ise lähen ka otsinguretkele. Ausalt. Aga ilmselt homme. Siis kui ma nende usside ja õite (resp. õndsushetkede) märkamiseks pisut puhanum olen. Kaunist suvealgust ja tulekindlat tagumikku teile kõigile, kes te seda kirjutist lugema satute!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Thursday, June 22, 2006

Jaanituli

Soovitan soojalt lugeda läbi see raamat või vaadata pühapäeva hommikul televersiooni sellest Rünno Saaremäe samanimelisest näitemängust. Värskelt Mäetaguse ülalnimetatud ürituselt naasnuna tean (ehk siis julgen väita), et igal pool Ida- Virumaal ei ole elu teps mitte nii hull, nagu Rünno kirjeldab. Suuresti peitub selles tekstis tahe mingi üldistuseni jõuda, mis on ju inimlikus ja kunstilises plaanis täiesti mõistetav.
Mis mind mõtlema pani ja kurvaks tegi, on küsimus:" Palju meist igaüks oma naabri(te)st tea(b)me või tahame teada?" Inimesed ju nemadki. Peale mängu ühe kohaliku (väidetavalt) muusikuga vesteldes imestas too ennast neljaks väite peale, et Rakveres on ka teater (sic!). No vat aga eestikeelne, mis siis, et väga hea.
Muide, mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et Aljoša seisab meie integratsiooniteemalistest rähklemistest kõrgemal

Wednesday, June 21, 2006

Eelmise jutu jätkuks...

Eile öösel hakkasin siis vaatama, et mida VEEL meie ärasurematu šedöövri kohta kõike öeldud on. Ja kujutage ette- kõik kommenteerijad ja bloggerid on selle maani maha teinud... Seda ilmsemaks muutusid minu kahtlused seoses Andres Keili kinnimakstusega. Mina muidugi ei ole siinkohal ammugi kõige objektiivsem hindaja ja halba rääkida oleks minust lausa ebaeetiline. Nagu omaenese supikaussi sittumine.
Fakt on igaljuhul see, et peale "tuuri" jäin kõripõletikku (sellest, et just nüüd, kõige ilusamate ilmadega, on muidugi kahju). Samas on lõpuks ometi natukegi aega enda jaoks ja kuna ma rääkida ei tohi, valmistu suuremaks postitustelaviiniks, kallis päevik!!! See oli nüüd muidugi aroonia, sest mida sa siia ikka niiväga... , kui miskit öelda ei ole. Verbaalset (ja muidu kõikvõimalikku) müra on meie ümber niigi liiga palju...

Friday, June 16, 2006

Pluusevennad väljas!!!

No ei satu eriti arvuti juures viibima (kuna olen tööülesannete tõttu sunnitud olema pea kogu aeg kodust eemal-vähemasti viimasel ajal), aga see "Eesti esimene heteromuusikal" on küll suuresti läbi rist@viletsus.com-i valmis saand ja ühe tuntud Postimehe viriseja poolt hääd hindamist leidnud. Mul tekkis muidugi millegipärast kohe küsimus- huvitav, kui palju produtsendihärra talle sellise jutu eest maksis? Kummatigi tundus, et rahvalegi meeldis ja selles Postimehe nurgakeses, kus teatritükkidele nagu restoranidele hindeid pannakse, polevat ühelegi muusikalile näitlejatööde eest eales NELJA punkti pandud. Nii et mis ma oskan öelda. Väsinud, aga õnnelik...

Monday, June 05, 2006

Vana hea...

Eile oli mul au esineda heategevuskontserdil Puiatu renoveeritava rahvamaja toetuseks. Kui Puiatu reeglina yletab uudisekynnise ainult seoses erikooli ja tema asukatega, siis olles seal (nii kylavahel kui eelnimetet parandusasutuses) juba päris palju käinud, tean, et seal elavad väga toredad inimesed. Sest kuis muidu on tänapäeval veel v6imalik, et see 1930. aastal valmis saanud ja vahepeal totaalselt käest ära lastud maja on suuresti kohalikul vabatahtlikul initsiatiivil taastada v6etud. Kontsert oli t6esti meeliylendav, Viljandimaa Kammerkoor esines tuntud hääduses ja sai kohaletulnute poolt väga soojalt vastu v6etud. Ega selliseid "vana hea eestiaegse" h6nguga rahvamaju polegi Eestisse enam kuigi palju järele jäänud (Väike-Maarja, Koeru, Saka ja Järva-Jaani ja J6elähtme ongi vast need, kus ma käinud olen ja mis meelde tulevad). Seda enam on häämeel, et neid ehk veel juurdegi tuleb. Vat selle jaoks v6iks Eurouniooni tindininad rohkemgi pappi köhida. Sest last ("vana head") ei tohiks kyll teps mitte koos pesuveega välja visata!

Friday, June 02, 2006

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm

Täna nägin Kalamaja Põhikooli juures kaht pisikest tüdrukut, kes puhusivad seebimulle ja laulsivad kõva ning selge häälega meie ikka veel suuremal või vähemal määral ise seisva riigi hümni. Nagu ütles Ene Ergma siis, kui ma Virumaa Poistekooriga Riigikogu aastapäeval esinesin ja ta mulle isikliselt lipumärgi rinda kinnitas-"Kui Eestimaal on olemas inimesi, kes NII hästi laulavad, siis olen mina meie tulevikus kindel!!!" Ja oi kui väga ma tahaksin seda uskuda. Et ongi tulemas uus põlvkond, kes suudab seista kõrgemal kõigest sellest saastast, mis siin ümberringi näha on ja näha kaugemale, pealiskaudsuse taha... Mu...

Free Counter
Free Counter