ZikZak & tsap-tsarap...

Uskuge või ärge, aga ära käisin. Seal traadivendade üritusel Põltsamaal. Lõpuks küll juba pea huugas, aga mis tost... Astusime Tora Boraga sääl nimelt ülesse. Esimese korra ja ühe proovi kohta (ning arvestades veel, et ega ma, loll, ju märkmeid ei viitsind teha) läks kohe lausa kenasti. Miinuseke veel seegi, et eelmisel õhtul oli "Kuutagaga" Virma pubi mäng, mis sujuvalt hommikusse välja venis, nii et ma kohe lausa magamata olin...
Seega- ei saa öelda, et ma ennast seal ülihästi oleksin tundnud. Kuidagi näruse esteedi tunne tuli peale. Sõber Õlu tuli muidugi õnneks natuke appi ka, aga ikkagi... Brides in Bloom esines küll muidugi tuntud hääduses. Kahjuks olime liiga väsinud ja külmetanud, et lõpuni kuulata.
Üks ohtlik tendents veel- igal mängul viimasel ajal näed (vähemalt) ühte naisterahvast, keda on pärast väga raske peast välja saada. No mis sest elust niimoodi tuleb või saab või on!!! Kuskilt vanast hallist rokendirolli ajast on pärit müüt, et bändimehed saavat justkui kergemini naisi. Enam see lõviosas vist ei kehti, tundub.... Ma saan aru, et mina olen inetu, aga Vallo, va ilueedi rääkis reedel täpselt sama juttu. Võib-olla on vale stiil valitud...
See nüüd selleks. Platoonilised kiindumused on ka toredad mu meelest. Mis siis, et "asjata närvikulu"...

Kuidas joonistada kurbust

või rõõmu või ükskõik millist tunnet- ega minagi tea, sest ma ei oska joonistada. Vähemalt nii mulle põhikoolis öeldi ja sestsaadik ei ole ma söandanud proovidagi. Kuigi tahaks. Nii vahelgi. Ühes Arvo Pärdi jubiellumiks Immo Mihkelsoni poolt kokkuseatud raadiosaates räägiti, et Tema tegelevat sellega aeg-ajalt. Et muusikast n.-ö. "välja saada". Küllap kuluks see alternatiiv minusuguselegi ära ... Hoolimata sellest, et meie isiksuslikud mastaabid pole mingil moel võrreldavad.. Et kuidas siis ikkagi joonistada...?

Mu isa on Narvast ja ema on maalt...

Kui te sellest pääliskirjast mingit konteksti otsima hakkate, olete omadega totaalselt rabas, sest vähemasti esimene pool sellest on kõige suurem saatana vale siinpool põhjapoolkera. Harri Bachblum oli nimelt mitmendat põlve Haljala mees. Ja täna tuli ta mulle jälle meelde. Mõistsin, et ma ei ole tema kaotusest tänini üle saanud (varsti 20 aastat) ja ei teagi, kas seda leppimise aega enam kunagi tuleb. Istun siin Palu pool, und muidugi ei tule ja deemonid hakkavad vägisi alateadvusest pinnale kerkima. Mis ei ole muidugi sinu probleem, kallis päevik...

Debüüt oratooriumilauljana

on nüüd siis sooritet. Kui mitte arvestada Tartu Noortekooriga "Kalevi ja Linda" ettekannet Rootsis (mis sajaga läbi kukkus, muide- vähemalt, mis minu "äraunustamatut" soolot puudutas). Faure Reekviem seevastu õnnestus kenasti ja sestap on hää rahulik tunne hinges. Midagi on alati hästi ka. Proov läks p...e nagu alati (jälle ikka minu seisukohast vaadatuna), aga kontsert väega hästi. Ilmselt olin liiga väsinud, et närveerida. Ahjaa, Kaie Tanner käis oma sõbraanjedega mul lauba külas. Magasivad minu pool saunas. Kahjuks jäi meie koosveedetud aeg üsna üürikeseks.tulin ju õhtul hilja sealt Raudojalt ja homingul vara oli tarvis jälle Pärnusse sõita. Aga meeliülendav oli ikka...

Öhh... Loodetavasti ei mõju see nüüd grafomaaniana,

et ma kohe järjest päevil siia kirjutan. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et olen liiga pikalt kodus olnud...irw... Täna kihelkonnapäev Haljalas ja Bonzoga Raudoja kõrtsis. No teate küll, see on see koht, kus elab Ave... Nahkur või Matkur. Noh, see, kes puu peale neid naivistlikke pilte maalib, pealiskirjad ka igaks juhuks juures. Muidu pööbel ei saa äkki aru... Omavahel öeldes-ega ma saand suurt ise ka. Aga mõlemad üritused mõjusid tõeliselt meeliülendavalt. Motivatsioon ja minade kokkusaamise tunne on jälle tagasi!!! Iseasi, kui kauaks muidugi... Aga ma kavatsen sellest hetkest kinni hoida ja seda nautida nii kaua kui annab. Homme laulan Pärnu Eliisabeti kirikus Gabriel Faure "Reekviemi". Ühe aasta(võiks isegi öelda kümne)tepikkuse unistuse täitumine. Tahaks loota, et mingit vale närvi sisse ei viska...

Jumalamehe lahkumine

Viimase aja suurim emotsioon, mis on kõik muu kuidagi enese alla matnud, on see, et meie endine "kurja" kuulsusega kirikuõpetaja Esko Süvari suri Soomes ootamatult. Juhan Smuuli poolt kuulsaks kirjutatud Vaasa vangimajas jutluse lõpetatuna. Ilus minek, pole midagi öelda. Sellist sooviks endalegi. Peale kontserti vaikselt vasakule ära kukkuda. Ilma mingi agooniata. Räägiti tast, mis tahes, aga teist oma kutsumusele niivõrd pühendunud inimest pole ma tänini näinud. Saagu arm aitama, et selliseid rohkem oleks!!! Pean teda oma vaimulikuks isaks ("siiski", nagu ütleks siinkohal president) ja kahju, et ta ära läks. Selliseid mehi enam ei tehta ja kahjuks kalmuaiast neid veel ainult leida võibki.
Kui lõpetuseks veel millestki positiivsemast rääkida, siis Võsu muusikapäevadel sai väike kontsert antud. "Kuutagaga" Käsmu kirikus (sic!). Aga kulges väga kenasti... 2004. aasta lõpust saadik, kui me Virumaa Poistekooriga jõulumuusikali tegime, polnudki sellist iseenda jaoks ja hingega asja saand teha. Kuigi meil olid toona väga toredad plaanid, aga no inimene mõtleb... Peale Esko matukseid kihutasin Meerile. Merytile ja Ronile külla. Esinesime säälsel külapäeval, millele järgnes siis saun ja bassein koos mõõduka koguse joovastavate jookidega. Laasimeride poolt Nõost kärmelt läbi, päevakene veel Tartus ja siis Võrumaale. Sugulastele külla, mis peale kõiki eelnevaid seinast-seina-elamusi väga kosutav oli...

Nukra suveöö meditatsioon.

Vaevahigi mahapesemine on
nagu uus lehekülg elus,
uus võimalus,
lunastus- kui soovite.
Ükskõik kas raskest tööst või pohmellist...
Ma elan!!!
Veel pole miskit kadunud!!!
KÕIK ON TEGELIKULT HÄSTI!!!
Kummatigi arvan vee voolamises kuulvat
kellegi tagasihoituid, pisarateta nuukseid.
Võib-olla minu enda omi...
Võib-olla...
Stabat mater dolorosa...

Kauneim lill on Eestis kartul E-emajõe kalda peal...

Käisin laupäeval Tartus. "Bluusivennad" jäi küll ära, aga siis, kui ma endale Shakespeare'i mängu kokku leppisin, ma seda veel ei teadnud. Kuna jõudsin paar tundi varem kohale, avanes võimalus ka pisut "Gaudeamuse" hingust rindu tõmmata. Raeplatsil esines miski Pentagon-orkester Taanist. Tegid "Moulin Rouge'i" muusikat. Päris hästi mu meelest. Jüri-Ruut Kangur pusib midagi meil Otsa-koolis ka, aga kuna pole ühtki "produktsiooni" nägema sattunud, ei oska siinsest tasemest ka midagi arvata. Saund oli küll nõme, aga tüübid mängisid ja laulsid hästi. Satine'i osatäitja oli tõepoolest hurmav... Kahjuks ei olnud mahti lõpuni kuulata. Kuigi jälle- oleks ma teadnud, et ma teaatrikohvikus täpselt alustada ei saa, oleks võinud seal ju veel natuke pidurdada. Shakespeare'is oli jälle väntorelifestivali lõpetamine- ka omamoodi pull elamus. Kuna mikrohvoonidega mind keegi varustanud ei olnud, läks kõik nii anplaagd, kui veel olla sai. Aga see vähene rahvahulk, kes sinna pärast jäi, tundus olevat väga tänulik ja isegi plaksutas üsna usinasti. Merytit ja Rainerit oli ka tore näha. Ilmselt see ka suuresti minu jaoks selle pisikese ebameeldivuse korvas. Öösel põikasime Siimuga veel isegi Baltokalt läbi. Möllu oli päris parasjagu. Väga kultuuraline nädalavahetus seega. Järgmine mäng Tartus peaks olema 13. skp. kell 21 Jaani kirikus...