Sugulaisi kaeman

Sai õks kaüdüss jah, nigu kõnõli, Võromaal... Vanavanatäditütar sai 85. Taaskord nägin, KUI kaunis võib olla üks vana inimene (muidugi mitte selles mõttes, nagu seda tänapäeval pahatihti kiputakse mõistma- egas ma ole mingi gerontofiil). Elutargad, säravad silmad jne. jne. Tänutäheks pillimängu eest kingiti mulle siis omatehtud vaip...
Üleüldse- ma olen ses mõttes üks väga õnnelik inimene, et mu emapoolne suguvõsa väga tihedalt ühte hoiab. See muutub tänapäeva Eestimaal üha haruldasemaks. See ühtehoidmine, noh. Niiet niiet... Ei jõua järgmint kohtumist varsti enam ära oodata...

La Bibbia dei villani/Storia della tigre

Neljapäeval, oodates, kunas teatri foonika vabaneb, et järjekordset stuudiosessiooni alustada, vaatasin aja parajustamiseks ära etenduse, mis originaalkeeles just sellist pealkirja kannab. Ehk siis Dario Fo "Talupoja Piibel". Ja ega pettuma ei pidanud. Sõber Kübar, kes minu kõrval istus, kargas koguni lõpus püsti-ei teagi, kas tahtis minema kiirustada või talle lihtsalt nii väga meeldis... Aga egas mulgi kõlvanud kõrvale unelema jääda ja nii tõusis koos meiega terve saal... Selline lugu
Kogu lugu, vaatamata kohati isegi mitte lihtsalt "ümber-augu"- stiilile, vaid lausa... , khm, nojah... rääkis TEGELIKULT armastusest. Mu meelest. Seda küll läbi commedia dell'arte (improvisatsiooni mõttes), stand-up comedy, Piibli, antiikmütoloogia ja n.ö. "uusviini" psühhiaatriakoolkonna (Freud ja Janov ja kes nad seal kõik olid) prisma, nii et isegi perverssused (või need asjad või nähtused, mida me perversseteks peame? Zoofiilia näiteks) vahetult peale etenduse äravaatamist enam nii väga sellistena ei tundunudki... No nüüd sai küll pikk lause. Nigu Tammsaarel...
Mis muidugi ei tähenda, et ma kohe palehigis neid- no ütleme siis "kõrvalekaldeid"- praktiseerima oleksin tormanud. Aga loodetavasti aitab see näitemäng tolerantsuse kasvule kaudselt kuidagi kaasa. Omal räme- või jämekoomilisel moel. Sealjuures ebaeestlaslikul, kui temperamenti silmas pidada. Küll tundus mulle, et Salmistu Etsil tuli see kuidagi paremini välja- suuresti ilmselt välimuse tõttu ka muidugi. Mis ei tähenda teps mitte, et kaasmängijad (Tarvo Sõmer ja Velvo Väli) kuidagi halvemad olnud... Ei kahetse sugugi, et selle aja võtsin!!!

Pole ammu sulle kirjutanud,

kallis päevik. Mitte, et siin miskit erilist oleks vahepeal juhtunud. Kirikupühad on teadupärast minu jaoks üks kibedamaid tööaegu. Suure Reede õhtul käisin veel Kärmus ühel juubelil pisut musitseerimas. Üks kadund papsi kolleeg sai 50. Vana tärklisevabriku territooriumil, kuhu üks mees kõrtsi teha tahab. Teeb kah, aga koht on natuke kõrvalisevõitu sihukese asutuse jaoks. Ülejäänud aja võtab teater suuresti endale. Esikas läheneb nagu alati kohutava kiirusega ja uus koreograaf on meil ka. Titov ei saand (Ugalas kiired ajad), siis taheti Jüri Naela, ta ka ei saand (hakkasin siin ükspäev mõtlema, et- ei tea, kuidas selle pere lapsed oma isa kutsuvad? Papiks kindlasti... PapiNael... :D). No ja nüüd on Kristin. Kristin Pukka. Peale tere ma ta'ga suurt suhelnud ei ole, aga päris armas tundub teine olevat... Nädalavahetusel sõidan Võrumaale. Sugulasi kaema. Kõik praegu. Sauh!!!

Mina, mees

Näh, tuli meelde, et oma viimasest teatritööst ma pole mitte rääkindki veel. Kati Murutari "Mina, Naine", lavastab Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik, koreograaf Kristin Pukka ja muusikaline kujundaja on siis keegi Bachblum, vastavalt (öhö!). Esikas on 27. aprillil Rakvere teatri väikeses saalis. Ahjaa, monoetendus on, Ülle Lichtfeldt mängib. Täitsa põnev. Hakkasin siin eile mõtlema, et nii tõsise materjaliga polegi varem sõnalavastusteatris töötanud.... Suuman on seda teksti muidugi üksjagu ümber teinud, nii et- pole välistatud, et Kati meid pärast esikat tillipidi üles poob. Ikka VÄGA feministlik tekst olla see alguses olnud. Nojah...
Eile oli esimene lavaproov, kus ma natukene ringi vaatasin (ütleme siis nii) ja enne lõppu koju jalutasin. Oi, mulle meeldib nihuke töö!!!
Lauba sai siin jälle Narva-Jõesuus käidud. Kuni esimese vaatuse lõpuni oli ikka täielik rutiinitunne, aga siis viskas õnneks (kummaline on nii öeldagi tegelikult!!!) kotermann sisse ja elevus (vähemalt) meie endi seas oli garanteeritud. Seekord oli muide enemus publikust eesti rahvusest ja... Selle kava puhul on meie jaoks kõige tähtsam publiku heameel ja tänu (nii võltspateetiliselt kui see ka kõlada ei pruugi)...
Vat selline mees olen siis täna. Mina...