Kodumaa sünnipäev

Lõpuks on ta siis läbi. Hullumeelne nädal on olnud, loomingu jaoks polnud üldse aega. Kantaadi valmimistähtaeg hakkab varsti kukkuma, ("maailma")esiettekanne on 28. aprillil. Rakvere linna päevadeks kirjutatavast muusikalist olen ses mõttes praegu pääsenud, et lükati järgmisse aastasse. Ei saanud rahasid peale. Hilja küsisime võib-olla ka, aga provisoorne eelarve on kuskil miljon. Pealegi, ega ma rahaliigutamisest midagi teagi, selleks on ju linnavalitsuses teised inimesed. Indrek Saare sünnipäev möödus nii töiselt, et kui pool kaksteist viimast korda lavalt maha sain, olin nigu tühjakspigistet sidrun. Vihuti tuli õlut manustama hakata, et pisutki kompenseerida seda tohutut vedelikukaotust. No ja siis sõitis ju maavanema vastuvõtt praktiliselt kohe selga. Lootsin, et saan eilegi puhata, aga kussa!!! Aeti Rakvere linnapea vastuvõtule "tapeeti" tegema. Puhkasin siis täna... Hea oli. Mittemidagit teha...
Kodumaa on siis jälle aastakese vanemaks saanud. Tore, kui riigi elukogemus ka inimeste peale kuidagi hästi mõjuks. Vähemalt mina tean, keda ma pühapäeval KINDLASTI ei vali. Aga nagu ütles Mari Rahumägi kätlemise ajal T.H.Ilvesele:"Uhke on olla eestlane, kui meil on selline president!" NÕUS!!!

"Kuutagaga" Kuusalus, heheh...

Luuleand on minul kasin,
sestap luuletan kui masin...
Näe, kukkus nüüd niimoodi välja jah, et seda va sea aastat sai niivõrd temaatilisse kohta vastu võtma mindud. Kuna kutsuti. Ja tore oli, sest ma olen ju muuhulgas ka Kolga-Kuusalu kammerkooriga koostööd teinud (sh. laulnud), mistap viibis sääl pidus ettearvatavalt palju tuttavaid. Jälle "hunnik" armsaid inimesi koos... Täna on Rakvere Teatri väikeses saalis Indrek Saare 34. sünnipäeva ja "ametlik" Rakverest ärasaatmise üritus. 3 korda võite arvata, kas "Kuutaga" sääl üles astub või mitte, kaks viimast on nagunii valed...

Rõõm ühest ilusast päevast...

Laupäeval esinesime "Kuutagaga" Välis-ja kaitseministeeriumi ( miskil) peol Vinni spordihoones. Seltskond oli väike, aga tore, esinemine tõepoolest meeliülendav. Peep helistas mulle eile õhtul veel kella poole üheteistkümne paiku ja edastas tänud kaitseministri poolt isiklikult (Paeti me seal KÜLL ei näinud). Üleüldse on see vist meie tagasihoidliku muusikakollektiivi ajaloos esimesi kordi (kui mitte kõige esimene), mil veel päev hiljem tänusõnu edastatakse... Kahjuks sain teada ühe kurva uudise. Nimelt lahkus igavikku Mihkel Uuland Puiatust, üks kohaliku haridusseltsi eestvedajaist ja Pärsti vallavolikogu esimees, kellega tänu seotusele Viljandimaa Kammerkooriga üsna tihedalt kokku puutusin. Olgu muld talle kerge!!!
Küll aga sain selsamal päeval nii enne kui pärast muusikast ja headest ning ilusatest inimestest palju rõõmu tunda, mida soovin teilegi, armsad lugejad. Nii tihti, kui võimalik...

Sõidab vankreid värvilisi.../Sic!!!

Teisiba sai käidud Ülle, Erni ja Suumaniga Estonia Talveaias kantserti andmas. ooper-kvartetiga kahasse. Miskipärast nimetavad nad seda kava seal Talinas kangekaelselt "Mustlasvankriks", kuigi mustlasmuusika ja -poeesia või esteetikaga on seal ikka väga vähe pistmist. Ammu polnud seda asja teha saanud (enda süül muidugi, kuidas siis), nii et seda toredam oli. Kuigi-lapsusi juhtus, aga noh... Tiiu Levald on Üllest nii vaimustuses, et igatseb teda hullupööra Edith Piafi rollis näha. Peas on tal asi vist juba maru kindlalt paigas. Suuman peab tegema Aznavouri ja... heheh. No Piafil neid armukesi ikke oli, nii et ehk jätkub mullegi mõni rollikene ;). Võimalus üle 8 aasta jälle näitlejana (või ütleme siis kostüümis ja rollis tegelasena teatrilaval) tundub igatahes üsna ahvatlev. Juhul, kui Rakvere Teater ei peaks huvituma, leiame teise võimaluse, ütles maestra Levald. Nii et üsna karmiks on asi aetud. Vist...
Lugesin eelmisest "Maalehest" (tänane ei olnud veel tuppa jõudnud) artiklit õpetajate väärkohtlemisest õpilaste poolt (ma ei pea siin mõistagi seksuaalsust silmas) ja sain ema käest teada, et kõige markantsem juhtum, mida seal kirjeldati, leidis aset Haljala Gümnaasiumis. No tohoh till ae!!! Elektronsulg isegi ei paindu siin väga üksikasju kirjeldama. Kusjuures-karistada sai õpetaja (30 tundi ühiskasulikku tööd ja karistusseadustiku järgi on maksimumvõimalus 3 aastat vanglat), kes samahästi kui polnud milleski süüdi, kui me nüüd kõrvakiilu välja arvame. Meie ajal tõmbas direktor isiklikult ühtelugu paharettidel üle kukla, kes teda sellepärast kohtusse kaebama läks... Vastupidi-need kutid (praeguseks minust 1-... aastat vanemad mehed. Mina olin toona algkoolis ja täieline oivik) on praegu TÄNULIKUD, kuna said õige asja eest ja suuresti tänu sedasorti kasvatusele ei saanud neist kõigist pätte, kuigi soodumust võib-olla oli, kellel rohkem, kellel vähem. Kui sa toona sihukeses väikeses kohas nagu Haljala näiteks sporti ei tahtnud või ei viitsinud teha, siis polnudki justkui alternatiivi. Minu tagasihoidlik persoon on/oli siinkohal jälle suur erand.
Räägime siin küll, et lapsed on meie tulevik ja elu õied ja teab mis kõik veel. Aga vahel tundub, et neile on liiga palju õigusi tekkinud, sh. õigus pedagooge valimatult sõimata ja igasugu kohtadesse saata. Ma pole küll klassiõpetajana töötanud, aga sarnases olukorras oleksin ilmselt samamoodi käitunud ja kuna olen mees, süüdimõistva otsuse korral 3 aastat ilmaelu läbi rootsi kardinate imetlenud... Sic transit gloria mundi...

Gerli Padar Euroviiskudel!!! Jee!!!

Kolkapatrioot nagu ma olen- no miks ei peaks rõõmustama. Naabritüdruk ju. Elasime Haljalas kõrvuti majades.Vaevalt on minuvanuseid või pisut nooremaid Haljalast pärit meesinimesi, kes temasse (õnnetult?) armunud poleks olnud, üldse olemaski.
Üldiselt on see Eurovisioon sihuke kollaselt püha üritus. Ses mõttes, et kiruda ju võid, aga vaatad ikka. Nagu Kroonika või Just! või Naisteleht, mis vahet. Muusikat satub sinna ju kuidas kunagi, vahel rohkem, vahel vähem.Globaalkontseptsiooni mõttes oli mu meelest Deva Deva Dance muidugi kõige tugevam, aga see, et ta ei võida, oli ka suhteliselt etteaimatav. Rahvuskeelenõude kaotamine on muidugi üldse seda võistlust KA kõvasti nivelleerinud, ma arvan... Mis võis täna osalt Koidule, Kristjanile ja Helele saatuslikuks saada, sest inglise keelega selles "telesaates" ollakse juba mõttetult harjunud, ka (ja võib-olla eriti?) siin Eestimaamuna peal. Justkui oleks see esmane võidugarantii või midagi...
Kõige selle jama taustal saan ma üha vähem aru, miks sinna nii hirmsasti kiputakse. OK, sel aastal olid nagu konkreetsetele isikutele tellitud lood ja nii. Aga reglement täiustub sinna suunas, et 2001. aasta triumfi kordumine muutub üha vähemtõenäolisemaks, suuresti muidugi ka Eesti geopoliitilise asendi tõttu.
See on ka põhjus, miks ma pärast 1997. aastat ei ole ennast ÜLDSE sinna kampaaniasse seganud ja ei plaani seda ka kunagi teha. Samas jälle- inimene mõtleb...
Gerlile siiski palju edu!!! KOGU SÜDAMEST!!!

Kaugelt maalt...

Möödunud laupäeval käisin teist korda elus Kohtla-Järvel. Noh, selles mõttes, et esinemas. Muidu on seal oldud ja käidud ja läbi sõidetud küll... Ida- Virumaa koorimuusika päeval, aga mitte kooriga, vaid Bonzoga kahekesi. Sellele eelnes sihuke epopöa, et ei tahaks tegelikult mitte rääkidagi. Alul kutsuti meie kvintetti, sellest ei tulnud midagi välja, kuna muist näitlejaid olid põhitööga hõivatud, Sheikid ei saand samuti ja nii läksimegi Bonzoga. Hoolimata sellest, et kontsert hilines kolmveerand tundi ja maja oli külm nigu hundilaut, oli ülesastumine tõeliselt meeliülendav. Nii et peaks seal ida pool üldse tihemini käima hakkama vist. Aga meie honorar hakkas sealt vist jala tulema. Lubati esmaspäeval, aga mis päev täna juba on??? Nii et kallid sõbrad, kui ma lähipäevil läbikülmunud ja jube näljase näoga teist kellegi ukse taha ilmun, siis ärge väga imestage.
Samal õhtul Heiki Kübara 30. sünnipäevale pühendet istumine teatrikohvikus. Tassisin siunna asja ees, teist taga kaasa ka Lauri Aava koos oma kauni kaaslannaga (mine tea, kas see oli ta seaduslik abikaas või mitte-nii head sõbrad me nüüd ka ei ole, et ma tema naiste üle arvet jõuaksin pidada). Aga daam oli veetlev ja istumine samuti, kuna seltskond oli lihtsalt niivõrd hea. Ega muud erilist nigu põlegi, kallis päevik...