Kui seda Poolat ees ei oleks...

Nii on 6hanud ilmselt paljud kes seda teed pidi reisuma sattunud. Praha on igal juhul v6imas nagu ikka. Yleeile sai vastu hommikut naha yht naist (kes oli ka jazzpianist, muide), kellega me ei raakinud mitte yhtegi s6na, vaid lihtsalt vaatasime teineteist. Tunnen seda armast pilku siiamaani kusagil kuklas. No vaatame, kuidas elu edasi poorab...

Statiba!- Zalgiris!... VNO kontsertreisi Rokiskis-Praha 2. paev

Eino p6nev, p6nev. Ei vasi imestamast selle Leedomaa yle. Kummastav, et kolmanda aastatuhande kuuendal aastal saab Euroopa Liidu territooriumil imet naha. Vagisi meenuvad Lahemaa Rahvamuusikute reisid Komi- ja Marimaale kaheksakymnendate l6pul, yheksakymnendate alul. Kyll aga (nagu ikka) korvab hea seltskond k6ik ebamugavused. Just m6nd aega tagasi ytles minu ees istuv tytarlaps: "Onu, sul on huumorimeelt!". Ja uskuge- see on ilusamaid komplimente, mis mulle elus tehtud.
Ehk siis- kui ma terve oma lapsep6lve olen olnud vanamuttide lemmik, siis nyyd v6ib-olla j6uab katte see 6nnis aeg, kui uus p6lvkond hakkab hindama minu elukogemust ja tasapisi lisanduvaid halle kiharaid. Ja minu kakskymmend aastat vanu anekaid (loe: lugusid) muidugi ka... :D

Peatage Eesti, ma tahan emigreeruda!!!

See, mis siin presidendi (või ma ei tea enam mis)- valimiste sildi all toimub, on juba kurat teab mis. Tallinn "valis" oma parlamentäärid ikka väga peenelt ära... Rakvere tituleeris ennast ainsaks omavalitsuseks Virumaal, kes on kindlalt Ilvese poolt. Tänastes uudistes aga rääkis linnavolinik ja rahva poolt armastatud perearst dr. Vahtra- Aasmets väga ümmargust juttu, mis kõlas nagu abituvõitu Rüütli apoloogia. Ja lubas hääletada OMA südametunnistuse järgi. Väga tore!!! Aga sel juhul poleks maksnud enne valijameeste valimist sellega nii väga hõisata.
Loksal on hetkel kaks (sic!) linnapead ja volikogu. Asi päädis sellega, et keskerakondlik linnapea ja volikogu esimees lasid linnavalitsuse hoonel UKSELUKUD ÄRA VAHETADA!!! Lasteaed!!! Tegelikult tuleks sellised tegelased kuidagi ühiskonnast üldse isoleerida, aga- nagu alati- J(uriidiliselt) O(n) K(õik) K(orrektne). See on vaid väike valik lähipäevade uudistest...
Ma ei teagi, kuidas, aga satub millegipärast meiegi koju aeg ajalt selline ajaleht nagu "Kesknädal". Henrik Normann nimetas seda oma lemmikhuumoriväljaandeks, aga mind seal küll miski naerma ei aja. Sain näiteks teada vähemalt 10 põhjust, miks Ilves presidendiks ei kõlba. Ta olevat joodik, naistemees, vend on pede jne. ja seega kergesti manipuleeritav. Aga kus on tõendid, härrased toimetusest, ah??? No aga nii neid "kvaliteetlehti" ju siin Eestis tehakse. Veebruaris oli endal kogemus seoses Sõnnikulehega ja Ivi Eenmaa väidetava purjusolekuga Lõuna- Eesti haigla sünnitusosakonna heaks korraldatud kontserdil. Mitmetele kohalviibinutele oli avalikult teada selle linnavoliniku nimi, kes seda laimu levitas, aga lugu ilmus!!! Ja neid pr. Eenmaa hävinenud närvirakke ei suuda ilmselt keegi kokku lugeda... Mäe Aarne ütles mulle kunagi õigesti, et hea uudis ei müü. Nüüd jääb see üritus vähemalt kohalviibinutele ilmnselt igaveseks meelde...
Uudisteagentuur O(dna) B(aba) S(kazala) töötab meil ikka sajaga, pole parata... Kunas me sellest ühiskonna lastehaigusest üle saame, ah? Väsinud olen, härrased...

Teie elu vajab päästmist? HELISTAGE MULLE!!!

Ei teagi, mis jutt sellest siin nüüd välja tuleb, aga na lihtsalt PEAN selle kuidagi endast välja või lahti kirjutama, mis minuga eile juhtus...
Tavaliselt, kui keegi vähegi äratundva näoga otsa vaatab, ütlen n.ö. "igaks juhuks" "tere" ära. Aga sellega SEE asi veel ei lõppenud. Ja peale seda, kui ta oli küsinud: "Ega sa ei käinud...?" meenus mulle tõesti üks paari aasta tagune päev...
Talvine pühapäeva keskhommik Tallinnas Vabaduse väljakul. Olime peaaegu kõik vanalinna kõrtsid läbi istunud, ühtäkki olid kõik ülejäänud kadunud ja jäin ühe naisterahvaga kahekesi (ju ma ikka ta nime ka teadsin, aga praeguseks olen unustanud). Olime küll väsinud, aga täiesti adekvaatsed. Jaani kiriku uksed olid pärani ja inimesed jalutasid sealt sisse. Läksime meiegi. Istusime vaiksesse nurgaorva maha, silitasime ja kallistasime teineteist ja nutsime oma nutud ja kui jutlus vähe igavaks muutus, tukastasime. Peale teenistust läksime lahku ja ma olin täiesti kindel, et me enam ei kohtu... Aga eile näen ma teda Haljalas, ta ütleb, et on vahepeal mind otsida üritanud ja lõpuks veel:"Aitäh, sa päästsid mu elu tookord!!!" Mine tea nüüd, kui tõsiselt ta seda mõtles,aga tundus küll sedamoodi, et... Ise ma ei mängiks küll selliste sõnadega. Stseen seebiooperist, mõtlete? Poleks see mu endaga juhtunud, arvaksin ilmselt ise sedasama. See rabas mind nii jalust, et ma ei osanud midagi öelda ega teha. Ilmselt suutsin taaskord endast kohtlase või lihtsalt ebaviisaka mulje jätta. Mitte, et see mulle endale enam suurt korda läheks, aga TEMA pärast oleks ju võinud püüda natuke käituda ka...
Omateada ma elus väga palju halba teinud ei ole, küll aga väga palju head tegemata jätnud. Seega-kui ma ÜKS kord suutsin olla tõesti õigel ajal õiges kohas ja õige inimese kõrval ja hoida teda kätt enese külge panemast, siis... No ma ei tea... Võib-olla polegi veel kõik kadunud... Igatahes ei kirjutanud ma seda lugu siia kelkimise pärast...

Eestimaa, mu arm...

Samanimeline film lõppes just riigitelevisioonipurgis. Ja ei kirjuta ma seda juttu siin mitte sellepärast, et mul au oli seal paarist kaadrist läbi vilksatada ja natuke kitarri mängida. Hoopis muud asjad tulivad meelde...
Olin seda linateost peale Käsmu esilinastust ainult ühe korra vaadanud. Kuigi ma seda Klaus Tiedemanni teps mitte ei tundnud, sai ta selle filmi kaudu (nii kahju kui see ka ei ole- oma küsitava põhjusega surma läbi) mulle kuidagi omaseks. Õigemini juba sellel mälestusõhtul, mistõttu ma sinna filmi üldse sattusin (pmst töö nagu töö ikka- isegi raha maksti). Seetõttu usun, et Sibylle on väga hea dokumentalist- ka juhul, kui ta ei tee parasjagu nii isiklikku elu puudutavat "tööd". Ja sellest õhtust on palju ilusat, mida oma peas kaasa võtta, kui endal ükskord minek tuleb.
Kallis kooliõde Irja Hanschmidt püstitas sääl kinupildis ühe väga ilusa "teooria"- et inimene on siin maa peal nagu röövik (eriti nõus- sööme ja hävitame pea kõike enda ümber, ökoloogilised jalajäljed muudkui suurenevad, tarbimiskultus muutub üha enam elu lahutamatuks osaks), surres ta n.ö."nukkub", et loodetavasti ühel ilusal päeval liblikana lendu tõusta. Kaunis, mis?
Kummalisel kombel me ise pahatihti ei märka seda ilusat ja head, mis meie ümber olemas on, vaid otsime ja rähkleme teab mille järele. Aga näe, üks sakslane märkas seda siin, käis, elas (kõige õigem oleks vist öelda lihtsalt "oli"), vaatas ringi, nautis elu, kui aeg täis sai, läks ära (surma õige põhjusegi võttis "sulatusahju" kaasa). 7 aastat hiljem tuli tema õde ja tegi sellest kõigest filmi. Lihtne! Armus temagi meie looduse hunnitusse ilusse, kinnisevõitu, kuid külalislahketesse inimestesse. Eestimaa on ju tegelikult ka minu arm, nagu seda filmi vaadates taas selgus. Sellegipoolest tahaksin Sibyllet tihemini näha, et ta mulle seda aeg-ajalt meelde tuletaks...

Rõõm ühest ilusast päevast

Martin ja Oudekki on mul paraegu külas. Üks rõõmus jällenägemine. Homme jälle Jumalat teenima, Martin ja Oudekki Rakverre rallit üles võtma. Nii lihtne see ongi...

Iseolemise raske rada

Vaatasin just äsja televisioonipurgist "Teatriromanssi" ja seal lausus Juhan Luiga alias Tõnu Tepandi (alias Tony Tepandieu ;D) mu meelest kuldsed sõnad: "Iseseisvus on tegelikult kuradi raske ülesanne, sest siis pead oskama ka iseseisvalt mõelda". No vat ja siinap see koer mulla all magabki. 15 aastat oleme jätnud muljet küll, et me oskame iseseisvalt mõelda (kuidas raha kokku ajada näiteks), aga tegelikult see vist päris nii ei ole. Või mõtleme justkui valede asjade peale. Tegelikult on seda ju va presidendipalaganistki näha (või ükskõik, kuidas seda parajasti nimetada). Sõber Lainvoo Mell pani oma ühele leheloole geniaalse pealkirja- "Ärategemismäng läks poolajapausile" (linki ei saa praegu panna, kuna "Virumaa Teataja" online paneb miskipärast näkku. Võib-olla kunagi hiljem õnnestub. Arvamuslugu on iseenesest nihuke suht tavaline, aga pealkiri minu meelest väga hea). Ja resideeruva presidendi mõnitamine on ka üle igasugu piiri läinud ju (ühtegi peldikuseina ei ole julgenud lugedagi, ma arvan, et seal seisvad "kommid" on ikka tunduvalt räigemad, kui dr. Nurme ("kohvipaksudiagnostiku") artiklikene. Muidugi- omavahel öeldes ega ma ka selle poolt ei oleks, et ta jääb (vanainimese piinamine!), aga hr. Presidenti pasaga üle valama minu keel ja elektronsulg teps mitte ei paindu. Ja muide- president Meril avastati see tsüst juba teise presidentuuri algul ja no mitte ei mäleta, et keegi teda sellepärast niimoodi mõnitanud oleks...
Näh, täiesti kogemata kukkusin poliitikast jahvatama. Polnud plaanis, ausalt. Tehku seda need, kellel see paremini välja tuleb. Aga ühest ma aru ei saa- eraldi võttes on need meie rahvaesindajad ju toredad inimesed, aga nigu sajakesi seal mäe otsas kokku saavad, on lorupikari (mitte segi ajada kristallivabrikantidega!) valmis. Vähemalt parteidistsipliiniga on meil asjad korras, kahes erakonnas. Peaasi, et nad ikkagi Etsi ja Villu taha (sisse?) ära ei kaoks. Ja annaks Jumal, et see iseolemine nõnda raskeks ei muutuks nagu nt. Erna Villmeril...