Kallis!!!
Privaatsuse huvides püüan jääda nii anonüümseks kui võimalik (usutavasti tunned Sa ennast ära), aga see kõik, mis nüüdseks juba pea kaks nädalat tagasi juhtus, on minus nii hullusti pakitsenud, et ma pean selle kuidagi lahti kirjutama (mis tost, et siin ja mitte ainult selle pärast, et sõber Andresel ka midagi lugeda oleks-keegi teine siin vist viimasel ajal suurt ei käi...)
Niisiis, Tartu, 26. aprilli hilisõhtu. Illegaard. Mis seal salata-Tartu on-ja ilmselt jääbki-MINU linnaks. Selle väljendi intiimseimas, isiklikemas mõttes. Rakvere pürib sinnapoole, aga sellist positsiooni ta vaevalt kunagi saavutab.
Seal avastasin ühtäkki õkvalt enda kõrval istumas inimese (mitte lihtsalt inimese-NAISE!!!), kelle pärast ma 7 aastat tagasi oleksin nõus olnud dzotile viskuma nagu Matrossov. Või siis hoidma ja hellitama teda nagu... nagu... nagu... kõige kallimat inimest maamuna peal. Kelle naermaajamine mulle pea lämmatavat rõõmu valmistas (ei olnd see ka teabmis raske-naermaajamine nimelt). Kelle suudlus (minuga!-horribile dictu!) Raekoja trepil oleks võinud kesta minu poolest terve igaviku ja natuke rohkemgi. JA KEDA MA EI TOONA EGA PRAEGU VÄÄRT EI OLE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Tead, mida ma avastasin? Tegelikult pole miski muutunud... Täna, kui ma saan 32- aastaseks ja seda pismendust (P-tähega asja) siia kirjutan), olen ma ikka veel VÕIMELINE ARMASTAMA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Usu, vahepeal ma kahtlesin selles...
Tänan Jumalat, et sa olemas oled! I can't stop loving you...
